Viimane päev

Kuna viimasele päevale jätsime me päris vähe tegevust, siis ei olnud mõtet hommikul vara NYCsse kondama minna. Selle asemel skypesime emadega ja käisime suhsit söömas. Mingi mega odav pakkumine oli mingist kellaajast. Kolm rulli sai 10$ eest, ehk siis kokku saime 18 sushi tükikest 7,5€ eest. Enne sööki see aeg, kui sa ootad, said sa veel valida, kas sa tahad suppi või salatit. Kõik peale Kati me võtsime supid. See polnud ikka eriti üldse minu ja Marleeni maitse. Seal oli mingi veidra maitsega vedelik, norilehtedest tükid ja tofu.
Nad korraldasid mingi korraliku segaduse seal vahepeal. Marleeni sushi oli kellegi teise omaga sassi aetud ja mingi kerge kamm käis, aga õnneks saime kõik korda :)

Kuna plaanisime linna alles õhtul minna, siis kodus me lihtsalt magasime. Ma ei tea, mis värk oli, aga meil mõlemal oli niii megagiga uni lihtsalt. Aaa, kui me koju jõudsime, siis Ruffus oli ära söönud meil krõpsud ja ühed kommid. Me unustasime kogemata ukse lahti enda toas..
Kella poole viie aeg hakkasime liikuma. Läksime metroo peale ja otsisime oma peatust. Sihtkohaks oli Brooklyni sild. See oli ikka päris mega. Nii suur ja nii pikk. Natuke kõhe tunne tekkis, kui nägime sealt täpselt seda kohta, kus siis need lennukid sisse lendasid kaksiktornidesse. Me eriti kaua seal silla peal ei olnudki. Leidsime, et mingi onu müüs päris hea hinnaga võtmehoidjaid, niiet ostsime neid Marleeniga seal. 

Järgmisena läksime vaatasime Wall st'i ka üle. See on siis too tänav, kus on mega palju kontoreid ja rahaga seotud asju. Palju filme on ka seal tehtud ja puha. Suhteliselt selle tänava lõpust nägi juba seda imelist vabadussammast ka. Me täitsa lähedale minna ei saanud, aga vähemalt nägime oma silmaga ära. Kaugelt, aga siiski. Istusime Marleeniga seal aia ääres natuke aega ja mõtlesime, kui uskumatu, et juba ongi kõik. Kuna me nägime seda kohta, kus kaksiktornid enne asusid, siis läksime sinna vaatama ka. Sinna on ehitatud küll üks suur mälestuspark vms, aga kuna see maksab päris palju, siis me otsustasime, et sinna ei lähe. Selle koha peale ehitatakse praegu ühte pikka torni. Kõndsime selle ümber seal. Ostsime 9/11 niiöelda suveniiri poest paar asja ka. Kogu see raha, mis sul seal läheb on siis tolle torni ehitamise jaoks. 

Too asi oli meil ammu paika pandud, et kui on viimane päev Time Squarel, siis sööme Roxi's cheescake'i. Kuigi meil mõlemal olid kõhud päris täis, siis siiski võtsime salati ka kahe peale. Nautisime kooki ja istusime seal päris paraja aja. Söögid söödud ja joogid jootud, läksime veel viimaseid asju ostma. Kohtasime eestlasi ka. Tuli välja, et nad lahkuvad sama lennuga, millega meiegi. Aeg lendas päris kiiresti, niiet aega läks ka päris piisavalt. Üritasime veel võtta kõike viimast sellest viimasest päevast, mis võtta andis. 

Vasakul nurgas too pooleliolev pilvelõhkuja, seal olid kunagi siis kaksiktornid.

Kvaliteeti kiidaks megalt.

Kaubanduskeskuste asemele ehitatakse siis seda torni jaaa.

NYC ja Long Island

22juuli hakkasime lõuna aeg NYC poole sõitma. Ega ei saa enne USA'st ära minna, kui pole isegi donutseid söönud. Niiet, tegime peatuse Dunkin Donutsis. Tellisin endale icetea ka, aga siin on mingi veider värk, et küsiti, kas ma tahan magusat või mitte. Ma mõtlesin, et mitte magus on selline normaalne, aga see oli ikka päris rõve. Täiesti ilma suhkruta ja too magus jäätee on ikka väga magus. Sellist vahepealset asja pole.
Tegime peatuse veel Walmartis. Ostsime õhtuks süüa ja ma koju veel paar asja. Viimased peatused olid maisipõllu juures, kus tegime väiksed pildid jälle. Kokku sõitsime 9 tundi. Tund aega kauem, kui lennukiga lendame. :D

Enne kui me meie ööbimispaika tulime, sõitsime läbi time squarelt ka läbi. Ohissand kui ilus kõik jälle oli. Tegime aknad lahti, tuul puhub, muusika mängib, inimesed siblivad ringi, vaatad neid tuledes tänavaid ja kõik oli super.

Too päev oli tegelikult päris jube. Kui me hakkasime siia poole sõitma, siis seisame meie valgusfoori taga ilusti ja järsku käib pauk. Jah, keegi sõitis meile korralikult tagant sisse. Pauk oli õnneks suurem, kui see mölk ise seal. Natukese aja pärast oleks rekka meil ühe autonurga maha sõitnud. Marleeni poolt. Hakkasime siis ühest teeotsast keerama. Paremal pool inimene seisab ja näitab, et me võime keerata. Vasakult ma näen, et auto tuleb meie poole ikka päris korraliku kiirusega ja laseb signaali. Usakad ja liiklus ei käi kokku. Selle asemel, et pidurdada laseme täiega signaali. Ma ei saa aru, et mida nad ette kujutavad, kas me jääme keset teed seisma? Kas me tagurdame või me lihtsalt kaome ära kuidagi? Ma ei jaga seda asja siin. Kaks korda oli selliseid juhtumeid veel. Ühesõnaga, meie autost ei oleks too päev midagi järgi jäänud..

23.juuli alguses olid teised plaanid, aga kuna Kati sõbranna elab Long Islandil, siis mõtlesime, et läheme sinna ka ja läheme neile külla.Väga, väga armsad inimesed. Too naine on peaaegu nagu sisekujundaja, ehk nende korter oli päris armas ja omapärane. Käisime nendega koos söömas ka. Too koht oli rohkem mõeldud vist hommiksöökide jaoks või ma ei saanudki päris hästi aru. Kõik peale minu sõid two eggs, kartulit ja peekonit. Magustoiduks sõime pannkooke. Need olid ikka need ehtsad usa pannkoogid koos siirupiga. Too vahtrasiirup ei olnud üldse nii magus kui mul kodus. Ma sain enne oma sööki veel mingi salati. Mul sai sellest salatist kõht nii täis, et ilmselgelt ma ei suutnud poolt oma toitu ära süüagi. Päris kavalad on nad :D

Raivo ja Eva ehitavad endale maja juba pikemat aega. Käisime seda vaatamas ka. Päris veidras kohas on see, täitsa mäe otsas, kuhu läheb hästi järsk tee. Kati sinna sõita ei julgenud, aga maja ise on väga, väga armas. See on praegu nii kaugel, et katus on peal, aga seest on ainult need piirid, kus mingi tuba olema hakkab.

Käisime nende imelises ajaloolises linnakeses ka jalutamas. See meenutas ülimalt Haapsalu, ainult natuke ilusam oli vist. :D Jalutasime ja sõime jäätist. Jalutasime mööda sellist tänavat, kus meremehed ehitasid enda majad, ehk siis mereääres, et pere näeks, kui nad koju tulevad. Me parkisime auto ka paadisilla juurde, nagu jahtklubis oleks olnud :D
Kuna seal läks meil nii kaua aega, siis me enam tagasitulles ei pidanud nende juurest läbi minema. Kati pidi ainult enda arvuti võtma ja minema, aga nagu ikka läks teisiti. Istusime ikka oma jagu neil toas veel. Sain emmele ilusa kaelakee ka :) Marleen hommikul juba ütles, et selline tunne, nagu mingi Ingli kodus oleks. Tõesti selline väga armas ja rahuli oli olla. Super inimesed :))

 

Nagu näha, siis Eva on tõsine tööinimene.

Nagu muinasjutt.

Paar viimast päeva ja 21.07

Kolmapäev kuna Katil olid omad põhjused, miks ta soovis kodus olla, siis väga kuskile ka meie ei läinud. Olime niisama siin kodu ümbruses. Käisime poodlemas Rossis korraks ja pooli ääres. Need poisid ja tüdrukud, kes seal niiöelda need vetelpäästjad on, nad on nii toredad. Seal saab alati nii palju nalja, sest nad omavahel viskavad kilde seal. Üldjuhul need basseinitegelased ei ole kohalikud vaid enamasti Poolast. Kuna see on ainult suvehooaja töö, siis tuleb neid inimesi välismaal, aga ma ei olegi aru saanud, miks just Poola. Päeast pooli käisime walmartis. Ostime komme ja igast asju. Leidsin endale ühed tennised ka, mille ma esialgselt sinna poodi veel jätsin.:D
Õhtul tegime veel Trinitile kooki, kuna neljapäeval tal oli esinemine. Tegime küpsisekooki. Kuna meist kumbki enam poodi minna ei viitsinud, siis otsustasime, et teeme kõiki asju koduste vahenditega ja tuli isegi päris hea :)

Neljapäeva hommikul läksime Triniti esinemist vaatama. Ta tantsib Iiri tantsu. Seal olidki kõik grupid oma tantsuga esinemas, igast erinevaid vanusegruppe oli. See toimus kuskil kirikus ja kuna Liisast on mul jäänud alati mulje, et siinsed kirikud on vägagi midagi muud, mis meil, siis tõesti. Siin on kuidagi nii vahvad inimesed ja kõik on teistmoodi. Igast üritusi korraldatakse igas vanuses inimestele ja selline teine õhkkond. Seinte peal on igast plakatid, mis lapsed on ise meisteranud ja väikseid laagreid korraldatakse, kus suuremad õpetavad väiksemaid. Mul ei ole kahjuks pilte, kuna ma olin nii geniaalne ja unustasin mälukaardi fotokasse panna. Seal avastasin alles, et ma saan ainult 40sekundit filmida ja siis meenus, et oops, mälukaart on kodus laua peal.
Nii vahva oli vaadata neid ja kui raske see tants oli. Ma küll ei kujutaks ette, et ma sellist asja tantsiksin. Korrrralik töö ikka. Ma alguses vaatasin reaalselt suu lahti lihtsalt, et midaaaa. Ma poleks elusees arvanud, et see nii kelmar asi on:D.
Vaatasime esinemise ära ja kuna me olime talle koogi teinud, siis läksime neile külla. Sõime suppi ja kooki. Kuna lastel oli söögiaeg, siis kostitati meid ka natuke supiga. Nägime lapsi veel põhimõtteliselt viimast korda. Viimane kord, kus me saime nendega koos olla ja mängida. Tegime paar pilti ka nendega koos veel ja kõik oli päris armas.
Enne kojutulekut hüppasime veel Rossist läbi ja ma sain endale kohvri! Päris õnnelik olin kohe. Õhtul tegin esimesed pakkimised ka. Marleen juba ammu alustas sellega:D.Me saime oma forever21'st tellitud asjad ka kätte, niiet õhtu oli täis elevust :D
See tundus päris hea näide sellest tantsust..http://www.youtube.com/watch?v=sqgrZOP-Q_U

Reedel pidime Joe Annapolisse viima, sest tal hakkasid seal võistlused, aga kuna õues oli nii kuum, siis me ei läinud ikkagi. Joe muidugi läks, sest tema võistlusi see takistada ei saa, aga meie jäime koju.
Me läksime jälle mingi hetk pooli äärde Marleeniga. Seal aeg läheb kuidagi nii kiiresti ja ma armastan seda kõike süsteemi siin. Mulle meeldib, et see vesi on niii hea soe, aga nii veider, et siin isegi vees hakkab palav.:D Kui ära hakkasime tulema, siis avastasime, et laua peal on silt, et laupäeval ja pühapäeval on nn ööujumine. Kõlas päris hästi..Õhtul vaatasime Marleeniga siis õudukat. The Pact. Kui film hakkas, siis ütlesin Marleenile, et palun tule istu mulle lähemale, ta kohe, et hah, kardad või. Kui film pihta hakkas, siis ühel hetkel ta vist reaalselt hüppas ise mu kõrvale. Istusime seal üleval kahekesi. Kõik teised juba magasid ka. Mul jäi pool filmi vahepeal jälle vaatamata, aga see tavakas. Hiljem vaatasime High School Musicali peale :D Kui imeline..Ei jõuagi kohe ära kiita.

Laupäeva hommikul läksime Katiga trenni kaasa. Ta oli teinud ühe naisega seal diili, et me saame niiöelda proovida esimest korda ja saame tasuta. Rääkis talle kohe ära, et me oleme Eestist ja et me ei hakka seal nagunii käima, aga et ta teaks lihtsalt, et mingit kasu ta ise sellest ei saa. Ta oli vägagi nõus ja nii me vedasimegi ennast sinna kohale kell 9 hommikul. Oi jummel kui läbi see võttis. Alguses küll mõtlesime, et misasja, nii kerge ongi v. Samas vaatasid enda ümbere, oli seal päris palju vanu inimesi ka, et noh, okei, samas see ei saagi väga raske olla. Lõpuks olime korralikult läbi mõlemad ikka. Ma arvan, et Eesti vanemad inimesed ei teeks elusees sellist asja. Kindlasti on erandeid, aga me Marleeniga küll ei kujutanud ette, et näiteks meie vanaemad käiks seal. :D
Läksime walmarti tagasi, sest teadsime, et paari asja on vaja veel Eestisse semudele osta. Kuna mul jäi ikkagi hingele, et need valged tennised nii odavad olid ja nägid välja nagu Vansid, siis ma pean need ostma. Eelmine kord me olime walmartis üle tunni aja, sest see on ebareaalne kui suur see on ja kui palju inimesi seal on. Seal on vist ööläbi kogu aeg inimesi. Seekord õnneks läks kiiremini.
Kodus tegime väiksed skyped ja lebotasime. Kuna me olime avastanud, et see ööujumine on, aga me ei mäletanud mis kell, siis läksime suht ehku peale. Nädalavahetusel on seal avatud kaks basseini, niiet saime selle suure basseini ka ära proovida. :D Me ei saanud aru lõpuks, mis jama seal tekkis, aga miski ei toiminud seal, niiet nii kaua ei saanud ikkagi olla, kui täiesti pime oli, aga pool võitu siiski.

Täna läksime lõpuks Annapolisse Joele järgi. Võtsime Andrea ka kaasa. Plaan oli, et läheme algselt suure paadiga sõitma, aga kuna võistluse lõpus oli puri katki läinud, siis jäi see ära ja läksime pisikese paadiga. Kui mõnus on lihtsalt sõita paadiga, näed veel ümberringi palju paate, inimesed lehvitavad üksteisele, õõtsud seal laintes, juuksed lehvivad. Jäime keset veekogu seisma, et minna ujuma. Ma ei julgenud alguses üldse hüpata, elueest sealt äärest ronisin kuidagi ja järgmine hetk me Marleeniga hüppasime. Järgmised poolteist tundi me vist ainult hüppasime :D Vahepeal tegime reegli jälle, et kõik peavad inglise keeles rääkima, muidu ei vasta. Kati ise unustas selle tihtipeale ära, niiet me tuletasime talle meelde kogu aeg. Käisime ostime jäätist ka. Niiii palju valikut oli. Marleen sõi creme&cookie oma, mina sõin cheescake & peanutbutteri oma. Ma ei tea, mis Andrea valis. Kui me tagasi hakkasime sõitma sellest jäätisekohasti, siis tuuli oli nii kõva, et Andrea kogu see jäätis topsi seest kukkus mulle ajapikku peale -_- Õnneks me läksime kohe ujuma, niiet kõik oli hästi :D
Vahepeal me tõmbasime neid võrke pinnale, kuhu sisse krabisi püütakse. Andrea käis ujus ka ühele järgi ja jellyfish kõrvetas teda. Ohjummel mis paanika tal oli pärast seda kohe tund aega vist. Ta ei tulnud enam kordagi vette ja ma ei tea mis ta arvas, et mis nüüd juhtub. Me Marleeniga lasime korralikult edasi ja saime samamoodi, aga see ei takistanud meid kohe üldse. Tänane päev oli jälle üks väga väga hea päev, niiet ma ei kurda üldse. Kuna me nägime kaugemalt, et päris tumedad pilved tulevad, siis hakkasime ära minema. Sõitsime kogu aeg välgu poole. Korra oli ivake kõhe ka, aga mis siin ikka karta.
Kuna meil jäid eelmine kord Washingtonis Pentagon ja paar kohta veel külastamata, siis tegime need ka täna ära :) Õhtu lõpetasime selles samas kohas, mis oli prantsuse söögikoht, aga hispaanlased töötavad.. I approve 

Ma rohkem pilte panen kunagi mingi muu postituse juurde + videod, aga praegu paar pilti, mis mul on -

Joe tegi pilti meist..

Iga pink on mälestuseks inimese jaoks, kes surma sai selles terrorirünnakus. Kui pink on suunatud Pentagoni poole, tähenab, et inimene oli lennukis, kui Pentagonist välja, siis, et nad töötasid seal. Iga pingi peal oli nimi ja ja vanuste järgi läksid need pingid järjest. Kõige pisem oli kolme aastane, kes hukkus ja ta oli üks nendest, kes istus lennukis.. 

Üritasin keskel olla :D 

Meie seljataha jäi lennujaam, kus inimesed käivadki niiöelda nautimas vaadet, kuidas lennuk su peakohalt üle sõidab. Me ootasime, millal lennuk tõusma hakkab. 

Tulii..Siin piltide peal tunduvad need lennukid nii kaugel ja väiksed, kuigi tegelikult oli vastupidi ja hull müra kaasnes ka kogu selle asjaga. (Kati ja Joe kohtusid seal oma mingi sõbrannaga, kui suur on võimalus, et ta kohtub temaga kesest Washingtoni??)

Marleen ja Kati omasid seda vasakpoolset, ma ikka piirdusin paremaga./Ütleme, et trenniga siin just liiale ei lähe.

Ice cream timeeee

1,2,3 JUMP

Homme hommikul hakkame juba NYC'sse uuesti minema!

Hakuna Matata

Esmaspäeval läksime Ocean Citysse. Kes teab, mis on Virginia Beach-need on väga sarnased asjad. Ongi samad, aga Ocean City pole nii puhas, kui Virginia rand. Tahtsime tegelikult juba väga varakult sinna minna ja Kati sõbrannale külla minna, aga hakkasime alles 10 aeg sõitma. Sinna sõidab kolm tundi. Kati sõbranna juurde me ka ei läinud, kuna tal polnud lapsi kodus see hetk veel. (Kati tahtis lapsi näha). 

Esimene koht, kus me käisime oli assateague island. See on justkui nagu rand, aga samas on loodus nn. park, kus hobused käivad vabalt ringi. Wild horses. Neid võib olla nagu absoluutselt igal pool selles piirkonnas. Autoteel, rannas, autode vahel, inimeste juures. Tulevad hästi lähedale. Seal oli jalgade jaoks üks selline puhastus koht, kust lased nagu vett peale ja need hobused käisid sealt joomas, kui inimesed seda vett lasid ja. Igal aastal loetakse üle, palju neid hobuseid seal on, aga seda arvu ma kahjuks ei tea, palju neid seal hetkel olema peaks.

Ma omavoliliselt otsustasin, et me ei jää sinna randa, vaid läheme ikka Ocean Citysse, sest kui me siia juba tulime, siis mis mõte sellel oleks, et me ei käi seal rannas. Mulle nii meeldivad kohad, kus sa kõnnid puust tee peal, kus hull möll käib ja igasugu putkasi on ja siis paremale jääb rand(Nagu ma oleks sellistes kohtades mega palju käinud :D). Ühesõnaga päris uhke värk kohe. Ei olnud midagi nii must, kui alguses jutu järgi tundus. Mu ettekujutus oli asjast natuke hullem. 

Rannas me lihtsalt totaalselt magasime. Ma ei tea, mis teised tegid, aga mina küll lasin silma puhkama ilusti nagu ikka igal pool. Paar tunnikest veetsime seal. Kati mingi südamesoov oli vist, et me ikka ujuma ka läheks, sest iga päev ei saa ookeanis käia. Jube külm vesi oli alguses ikka. Me võtsime need lauad ka kaasa, millega me North Carolinas käisime. Oijummel ma ütlen. Ma sain kolm korda ennast laine peale ja kõik need korrad sattusin ma sellisessse kohta, kus laine ennast just üles viskab niiet ma olin seal vee all ja vee peal ja jälle vee all ja silmi lahti pärast teha ei saanud sest nii soolane oli ja siis ma istusin seal kaldal kuhu laine mu viis ja hakkasin ära minema, aga ops, uus laine tuli. Ma olin ikka päris hädas seal. Viimane kord ma täiega karjusin seal. Kui muidu inimesed lihtsalt karjuvad, siis ma lasin ikka korralikult : MA EI TAHA ENAAAAM. Tore oli muidu. :D

Me olime oma söögid kaasa võtnud, sest koha pealt osta on kallis. Meil on põhi toiduks siin vist kujunenud jogurt maasikate, mustikate ja banaaniga. Täpselt seda me sõimegi autos. Igast muud stuffi oli ka kaasa võetud, aga see on põhiline siiski. :D Hiljem kõndisime seal ringi ja ootasime, kuni ilutulestik hakkab. Jah, siin on igal pool kogu aeg ilutulestik. Vahepeal mõtlesime, et läheme sõidame paari atraktsiooniga, aga päris kallis lõbu oli see seal niiet jätsime ära. 

Too lause Hakuna Matata-seda nägi seal OC's hästi palju. Pluuside peal ja plakatite peal ja, tundus, et see on üks niiöelda tunnuslause seal. Kui ma ei eksi, siis see peaks tähendama kõik on korras. 

Ma ei ole teisipäevast ka postitust teinud, sest väga ei ole millegist rääkida. Pidime kajakiga sõitma minema, aga kuna ma olen päris kindel, et ma poleks suutnud seda rada ära teha oma olematute käelihaste pärast ja õues oli mega kuum, ligi 40 kraadi, siis ma ütlesingi, mis ma arvan. Pärast seda ei saanud enam keegi aru, mis toimub. Midagi muud ei teinudki ja olime kodus :)

Päeval käisime Marleeniga muidugi basseini ääres, sest kuidas seda imelist ilma saab nõnda raisku lasta. Nii hea oli. Mõtlesime, et peaks midagi korraldama, et Haapsalus oleks ka sellised asjad, et kuskil on bassein, sest see on lihtsalt niii hea asi siin. 

Õhtul istusime kahekesi koos arvutitega rõdul. Ta skypes alguses ja rääkisime juttu niisama pärast. Muusika mängis, õues oli soe, korraks mõtled, et ma olen kuskil teises maailma otsas, tuleb tilluke igatsus ja siis saab aru küll, et elu on ikka päris hea ! :)) 

Tänasest on jäänud olla Washingtonis veel 5 päeva ja juba varsti olemegi kodus..See postitus läks küll päris pikaks, aga loodan, et on keegi, kes selle läbi ka loeb :D 

Onu otsib kulda.

Ma ei tea, mida see poiss teeb :D 

Hull modellikas.

Alguses.

Ja järgmine hetk.

See lipp oli alguses hästi sassis, nagu eelmiselt pidlilt kuskilt näha on, aga kuna me siiski oleme Eestist, mõtlesime, et paneme selle korda, mingi onu tuli appi pärast ja pani selle korda. Me üritasime nii, et Kati võttis mu kukile, aga ikka olime liiga lühikesed :D 

Ainult selle ühe lause pärast see pilt on siin. :D 

Mulle meeldib,et need pildid kõik nii õiges järjekorras on.