Mida leidub toidupoes?

Täna oli tegelikult järjekordne niisama kodus lebotamise päev. Ma ei suuda ennast ikka üldse hommikul voodist välja ajada enam. Vaatasime lihtsalt filmi ja sõima Eesti komme :D.
Kuna täna oli ka Katil üks pildistamine, siis läksime sinna kaasa. Kuna mu lastearmastus on nagu on, siis ka seal oli kaks väikest last. Üks nii neljane ja teine täitsa beebi. See beebi toimetati mu kätte kohe ja pekkkkii kui armsad nad olid. Ema on neil must ja isa siis kas valge või latiino, sest vanem laps oli selline keskmist tooni ja see beebi oli mu meelest täitsa valge. Aga kuna siis on pool päeva tormanud ja sadanud, siis see pildistamine jäi lühikeseks. Läheme mingi päev tagasi, et jätkata.

Ma tahtsin juba eile teha postituse, et mida leidub toidupoes, aga kuna me eile poodi ei läinud, siis jäi see postitus tänasesse. Ma väga palju pilte ei teinud, sest kuidagi seda ühtset pilti teha on väga raske, et näidata, kui suured need poed tegelikult on. Pildistasin lihtsalt mõningaid tooteid ja riiuleid. :D Ma olen lugenud, et osadel on vaja poest saada mingit luba, et pildistada, aga meil läks õnneks ja kõik oli lubatud :)

Need pildid on International Marketist. Seal on siis hästi palju puu-ja juurvilju ning igasugu mereande, kui nii saab öelda.:D

Kui meil on lihtsalt kilekotirullid, siis iin on iga riiuli või leti juures mitu sellist asja, kust seest sa selle koti võtad.

Siin elavad imelised kalad ja kui sa neid süüa tahad, siis ostad ja saad endale ühe imelise elus kala.

Need ka kõik elasid seal sees. Kui nende tangidega üritad võtma hakata, siis nad ikka elueest võitlevad suga seal.

Katsusime hai, je.

Kuna me käisime mitmes erinevas poes, siis ma tegin ikka normaalselt toidupoes ka pilti :D

Ma ei tea, aga blogger on mingi imelise teo teinud vahepeal ja ei lase mul iga pildi alla kirjutada. Ühesõnaga, me kumbki ei teadnud Marleeniga, et Lays on ka tipi endale teinud. Need väiksed coca pudelid on lihtsalt ülimalt armsad. Mahla ja piima müüakse sellistes suurtes 'kanistrites'. Valmis smuutide valik on mega suur. Too pilt karastusjuukodega..Tolle riiuli lõpuni on täis neid jooke. Krõpsude letiga on samamoodi. Valikud on megad. See suupuhastusvahend pakkus mulle eriti nalja, just selle suurus. Kõrval on hambapasta pakend siis. Et te ära ei ehmataks, siis siin viimase pildi all need hinnad on mingi pakkumised, et ostad kaks saad sellise hinnaga. Tegelikult ei ole üks pakk nii kallis :)

Neljapäev

Aeg läheb siin kuidagi niii kiiresti, et uskumatu. Ma tean, et kõik ütlesid, et see läheb nii ruttu, et ei saa arugi, aga ma ei uskunud, et see nüüd tõesti täitsa nii on. Me vist iga päev mõtleme, et juba varsti saabub see päev, mis on meie viimane päev. Kui me praegu viimast korda oleme New Yorgis. Imelik on mõelda, et juba kolme nädala pärast hakkame me kodunt ära minema, et minna Bostonisse ja siis vaikselt NYCsse uuesti. See on siin kuidagi nii koduks saanud. Täna just rääkisin Marleenile, et mul on juba väiksest saati olnud tunne, et see on siin nii kodune koht, siin on inimesed nii teised ja, et tegelikult on siiski hea. Mulle isegi meeldib siin suurlinnades ringi konnata, kuigi ma ei salli absoluutselt Tallinnas olemist näiteks. Õnneks on mul võimalus siia kunagi tagasi tulla :)

Igatahes..Me hakkasime eile varem sõitma kui pidime Algne plaan oli sõitu alustada öösel kell 1, aga kuna Kati arvas, et ta on selleks ajaks nii väsinud, et hakkame parem kohe minema. Ehk umbes kolmveerand 12 või miskit sellist olime me ilusti kenasti pakitult autos ja alustasime oma teekonda Alexandria poole. Me Marleeniga pea terve tee magasime. Kaks korda ärkasime üles ja avastasime end bensiinijaamas. Esimesel korral me ikka jalutasime natuke väljas ringi, sest jube kange oli igalt poolt istumisest. Teine kord Marleen nägi ilusat und samal ajal, kui ma mõtlesin, et mis must siin autos saab. Nii jube palav oli, aga ma ei tahtnud kedagi üles äratada.(Jah, ma avastasin, et meil on mingi magamise hetk ja siin USAs on see normaalne, et jätad auto bensiinijaamas seisma ja magad. Üks auto, mis meil kõrval oli, see oli täpselt sama asja teinud.) Järsku käib mingi üliii müra. Vaatasin autoaknast välja ja vaevu lendas üks lennuk üle bensiinijaama. Sel hetkel ma mõtlesin küll, et kas ma jään praegu ellu või ei. Järgmine hetk, mil me ärkasime oli Richmondis. Viisime Joe lennujaama, sest ta läks tööasjus San Franciscosse. Kuskil 6:27am jõudsime LÕPUKS koju. Meie jõudsime koju ja naabrinaine läks tööle. :D See oli nii veider hetk miskipärast sel hetkel. 

Kodus esimene asi oli voodisse minek. See hetk, kui sa avastad, et ups, me ju võtsime voodiriided North Carolinasse kaasa. Sel hetkel oli küll täiesti ükskõik, kuidas need voodiriided on, peaasi, et kuidagigi magada saaks. Ma pole kunagi siin veel nii kaua maganud, kui täna. Ometi me olime terve öö maganud autos ja kodus lasime ikka kenasti kella üheni välja. Ilusad 12 tundi und. 

Ma megalt tahaks näha USA koole. Mulle nii meeldivad need suured koridorid, need kapid, mis käivad mingit imemoodi lahti, suured sööklad jne. Käisime täna kolledžis, kuna Kati peab laupäeval lõpetamist pildistama. Ehk me siis käisime proovimas, kas kõik sobib jne. Ma olin natuke pettunud, et see lõpetamine mingi kõige väiksemas saalis toimub. Isegi Haapsalu Kultuurimaja suur saal on suurem kui see saal seal. Siiski ma leian, et on pool võitu, et ma nägin ühe kõige väiksema koridori sellest koolist ära :D.

Tegelikult oli täna mega laisk päev. Mitte midagi tarka ei teinud. Lihtsalt istusime kodus, iga üks eraldi kuskil arvutis ja tegelesime iga üks enda asjadega. Kell 7 otsustasime siiski, et aitab. Läheme linna. Me panime tegelt juba paar päeva tagasi paika, et neljapäeval läheme Georgetowni cupcakesi sööma.See on siis esimene nn kohvik, kus neid tegema hakati. Sellest ajast alates on seal alati olnud megad järjekorrad. Kati hoiatas küll meid, et seal on suured järjekorrad, vahet pole, mis ilm on, kuid ma ei uskunud, et need nii pikad nüüd on. Sõitsime korra sealt mööda ja otsisime parkimist. Parkimist leida siin on külll vabsjee töö. Mõtlesime, et jalutame ringi natuke ja vaatame siis seda linnaosa, kus on Washingtonis väga kallis elada. Seal olid sellised vanad majad ja väga, väga kallid. Ainult rikkad siis elavad ühesõnaga seal osas. Vaatasime neid üli kalleid restorane seal. Seal oli nii, et kui sa oma kaatriga sinna sõidad, siis saad oma sõiduvahendi silla külge kinnitada ja ise restorani minna. Vabsjee luksus. Praegu oli seal ainult neli paati. Tavaliselt pidi kõik see 'sadam' täis neid olema. 

Kui me lõpuks sinna cupcake kohta jõudsime, siis see järjekord oli veel pikemaks läinud, kui enne. Ma küll lootsin sisimas, et mida hiljemaks läheb, seda väiksemaks järjekord. Me seisime seal järjekorras umbes 30 minutit. Pärast meid oli ka veel ikka korrralikult inimesi. See tegelt oli kella 9ni lahti, aga kuna inimesi oli veel nii palju, siis nad vist lasid kohe 10ni välja. Aga too cupcake oli seda seismist väärt. Ausalt!

Ma pole vist ammu nii palju naernud, kui täna õhtul ! :)

Too kolledži saal

Siin majade vahel on sellised üli pisikesed tänavad, kuhu siis prügi näiteks pannaks, sest siin käib prügiauto mingi aja tagant ja igal pool selliseid suuri prügikaste pole nagu meil.

Üks kelmikas sidrunipuu

Üks väga vana sild Washingtonis ja seda silmad on palju filmides kasutatud.

Sellel poisil on lihtsalt nii kelmikad värvilised sokid :D.

Selle peal saab siis õhtusööki süüa ja kerge tants jne. See polnud ainuke selline.

Siin olid need mega kallid restoranid igal pool.

Ilmselgelt ma õppisin ära, kuidas mu fotokaga panoraami teha nagu näha :D.

Üritasin sellest imelisest teosest pilti teha.

Nomm..

Kõik oli nii armas roosa-valge.

Hakkab looma vaikselt.

Tegelt siiski see oli küll pikk. Siin ukse juures on uksehoidja, kes imeliselt vaatab palju ta inimesi sisse laseb, kuna seal on tegelikult üli vähe ruumi.