Lihtne

Me teadsime, et me peame mingi kell matkama minema, aga meil ei olnud õrna aimugi, mis kell see juhtuda võiks. Mingi aeg tuli Kati koju, rääkis telefoniga ja nii muuseas me kuulsime kõne pealt, et meil on kohe minek. Me olime päris segaduses, et mismõttes, miks me ei teadnud ? Kati käest saime vastuseks, et siin tuleb alati valmis olla.
Ühesõnaga, läksime siis autosse. Joe küsis, et kas Kati rääkis ka, kuhu me läheme? Ma ütlesin, et jah. Marleen ütles, et ei. :D Ta siis rääkis üle, et läheme samasse kohta, kus me käisime kajakiga sõitmas, aga nüüd siis matkame selle jõe ääres. Ma nagu mõtlesin, et okei, mis see ikka nii raske olla saab siis, Kati ka ütles, et tema teeb ka selle raja ära, et pole midagi hullu. Alguses ei olnud üldse midagi hullu, lihtsalt kõnnid seal suurte kivid peal ja ronid üles ja värki ja järsku mul hakkas pea ülimalt valutama ja süda peksma, sest ma ei hinganud korralikult. Ma ikka pidasin mingi maa vastu, kuni jõudsime alla jõe äärde. Istusin seal ja kastsin selle veega end, et natuke parem oleks. Ma ei tahtnud, et teised peaks väga kaua minu järgi ootama, niiet ütlesin, et hakkame minema. Kõrgemal pool tuli tuul ka, mis oli väga hea. Mingi teatud vahemaa taga on postid, mis ütlevad, et palju veel lõpuni jäänud on. Ära olime teinud 1,6miili ja jäänud oli 1, aga ma kohe üldse ei suutnud enam. Jätsime pooleli, tulime kuskilt metsa seest välja ja kõndisime 1,9 km tagasi autoni. Ma tundsin täiega süüdi, et minu pärast peavad Joe ja Marleen ka nüüd ära tulema, aga tundus, et neile oli see okei.
Hakkasime tagasi tulema ja tee peale jäi ette mingi park. Seal oli kunagi üks esimesi lõbustusparke või midagi sellist. Vaatasime sinna igatahes ja oi kui väiksed kunagi need pargid olid. Oli see hobustega karussell, mingisugused teatrid lastele, tantsusaal, need rammiautod ja väike kohvikuke. Võib olla oli midagi veel, aga mu imeline aju ei mäleta. Igatahes oli väga armas tegelikult ja mulle meeldis, et seda kohta on säilitatud niimodi. Park ise oli muidu väga ilus. (Seal alguses olid bambused ja Rika, ilmselgelt sa meenusid mulle :D)
Kodus pesemas käia oli nii hea, sest nii hea värske oli olla pärast kogu seda asja. Kati juba ütles, et ärge muretsege, sinna me läheme tagasi ja teeme selle raja lõpuni ka, aga mitte siis, kui päike nii paistab. Tegime kerged söögid ja läksime Old Navy'sse, et ühesti pluuse saada, millest Merli rääkis meile, aga kahjuks neid ei olnud. Te ei kujuta ette ka kui kuuuum siin oli see päev. Päris ulme ikka kohe.
Tegime õhtusöögi kodus. Mulle tegelt nii meeldivad siinsed õhtusöögid, kuidagi väga mõnus on. Ma küpsetasin väikse koogipoisi jälle ja elu oli ilus. Sõime kõhud täis ja mõtlesime, et jube hea mõte on minna nüüd jalutama, sest täna pole päeval midagi teinud. Jõudsime siiis juba Washingtoni ja järsku mingi veider hääl hakkas pihta. Autokumm läks katki. Kati ja Joe jäid auto juurde seda vahetama, meie Marleeniga jalutasime ja liikusime punkti, mis me kokku leppisime. Kuna me jõudsime varem sinna, siis igavuse peletamiseks tegime ilusti pilte :D Too hoone kus me kokku pidime saama oli Jeffersoni mälestuspaik või kuidas seda ka nimetatakse. Seal all oli mingi näitus ka avatud, milles kõik natuke pettunud olid, kuna see ei olnud midagi väga erilist. Kuna selle ratta vahetamisega läks nii kaua aega, siis me rohkem kuskile minna ei jõudnudki, läksime koju tagasi. Kodus tegime Katile väike show :DD
Plaan oli hakata Katile kooki tegema öösel, kui ta magab, aga ta kuidagi üldse ei tahtnud täna magama minna. Nii me siis ootasime nii kaua, kuni me lõpuks ise jäime magama..

Mul on lihtsalt nii konkreetne käsi, mis nii selgeid pilte teeb 

Selliseid joogi asju on siin USAs igal pool 

Too Jeffersoni majake

Katile väike pic

Jeffersoni onu

Siin on kaks hoonet, üks on Jeffersonile, mis on ümmarguse kupliga ja Lincolnile kuulub siis taoline aga kandilise katusega, kui te saate mu imselisest seletusest aru :D (pildi kvaliteeti ka kiidaks)

See oli esimene pilt, mis me tegime ja mõelmad lootsime, et see rada on läbi :D