Kojusõit

Ma ei teagi kohe mida kirjutada, sest otseselt väga midagi ei toimunud, aga ma tean, et paljud teist ootavad. :D Hommikul käisime jalutasime veel kuskil pargis, mis oli mõlemalt poolt siis veega ümbritsetud. See oli tolle sama saare peal, kus me ööbisime ka. Hah, me tegime diili, et Kati läheb autot tooma ja meie Marleeniga paneme kohvrid ja kotid tolle käru või asja peale, mis hotellides ka on. Üritasime siis teiselt korruselt sellega alla tulla. Hästi nagu aru ka ei saanud, et miks rattad ei pööra ja kõik nii raskelt edasi liigub. Lõpuks saime liftist välja ja administraator seal all megalt naeris meie üle, sest me sõitsime sellega tagurpidi ja pole ime, et see edasi ei liikunud.  Veetsime täna ligikaudu 7 või rohkemgi tundi autos. Teepeal käisime vene poes, mis meie jaoks tundus natuke veider, aga kohalikele läheb vast peale. Ostsime autosse süüa, sest me ei leidnud ühte restorani(?) üles, kuhu me alguses plaanisime minna. Ahjaa, siin poodides on need tegelased, kes pakivad sul poekotid ise ära ja tõesti, milleks panna kõik tooted ühte kotti, kui saab ka iga toote eraldi kotti panna?! Me tulime reaalselt välja nii, et meil oli terve käru kotte täis. Käisime täna ühe mehe sünnipäeval ka, 50ndal juubelil ja puha. Nad olid vist alles uue maja ostnud, kui ma nüüd õieti mäletan ja see oli täiega ilus. Ehtne selline usa maja. Too mees kutsus meid lõkkeäärde, et teha marshmallow smoresi ja appikene kui hea see oli. Marleen oli muidugi lausa nii võimas, et pani esimese marshmallowi põlema. Reaalselt see põles seal pulga otsas. Selline tulekera oli. Aga noh, ta polnud seal ainuke, kes oma vahukommi kaotas. Hästi armsad inimesed olid seal muidu. Inglise keel mul muidugi väga ei edene ja eks ma ikka natuke ole kurb selle pärast, aga küll ma ükskord hakkan rääkima. Tundub, et tuleb midagi ette võtta. Jõudsime täna lõpuks Kati juurde koju ka. Nii hea tunne on, nagu lõpuks olen paigas ja saab asjad lahti pakkida, mitte elada nii, et terve elu on kotis :D Hästi armas korter on tal.Siinkohal ma mainiks, et Sandra, sulle kindlasti meeldiks selline! Pärast kui sünnipäevalt ära tulime, kodu poole hakkasime sõitma, siis otsustasime, et teeme ikkagi paar tiiru D.Cs ka, et näha neid tulesi ja jutte. Igal pool on nii ilus. White House paistis ka kaugustes ja monumente nägime, Pentagoni olen ka oma silmaga nüüdseks ära näinud ja ühte hästi suurt ja valget maja nägime veel, see on hästi tuntud ja kuulus, aga mul kohe üldse ei tule nimi kuidagi meelde :( Aga me läheme D.Cs kunagi veel ringi vaatama, niiet siis ma kirjutan sellest kõigest seal täpsemalt. Pean mainima, et kui me Kati juurde jõudsime, siis läksin mina edukalt vetsu. Ma ei saanud ust lahti, aidati loomulikult. Tahan siis välja hakata tulema, aga vot, ei saa. Mega kaua proovisime sellest süsteemist seal aru saada, kuni Kati lõpuks keeraks seda ukselinki eest ära. Nagu võttis ühe kruvi välja ja uks tuli lahti. Ma olin päästetud!! Homme on jälle nii palju plaanis, aga ma annan taaskord endast parima, et kõik homme kirja panna. (Pildid ma panen kunagi hiljem, sest praegu ma ausalt olen mega väsinud) 

See on see vahukommide asi, kui keegi veel ei tea :)