Pühapäev

Pidime tegelt täna uuesti kajakiga sõitma minema, aga kui Joe hommikul koju tuli, siis ta andis valida, kas me tahame täna uuesti siiski minna või külastame muuseume hoopis. Kuna täna hommik oli väga vihmane, siis arvasime alguses, et jääbki sadama, ehk me valisime muuseumid. Käisime kolmes erinevas. Kunsti, loomade ja kosmose omas. Marleen oli väga vaimustuses tollest kosmose omast vist. Mulle meeldis loomade oma, kuigi me olime seal väga vähest aega. Joe rääkis meile igasugu fakte ja asju nende asjade kohta, mida ma nägime. Ilmselgelt Marleen sai rohkem aru kui mina. Põnev oli sellegipoolest. Need muuseumid on siin ikka megagiga suured, mitte nii nagu meil Haapsalus:D Igas muuseumis läks tunnike ära, minu meelest vähemalt. Õues kiskus ka vahepeal ikka mega kuumaks ära, niiet tegelikult siseruumis olla oli isegi päääris hea. Tuus tunne oli kohe, kui näed Edvard Munchi orginaal maali, aga ta on seda 'Karje' teinud mitu korda, niiet kes teab, mitmendat ekseplaari me nägime. :D
Õhtuks oli meil salaamipitsa, kui ma ei eksi nüüd. See oli ikka mega huge. Tegelikult vist natukene suurem, kui meil Haapsalus Grande oma, aga see siin ei olnud kõige suurem vaid keskmine. Ma ei taha teadagi, kui suur too kõige suurem siis on. Kuna Andrea eile rääkis, et tal on nii igav ja midagi pole teha, siis otsustasime, et läheme täna tema juurde. Okei, Kati tegelt küsis, et kas me tahame minna tema juurde, või et tema tuleks siia. Too mõte kõlas paremini, et minna sinna. Alguses mängisime lastega legodega korraks-Andrea oli küll seda päevläbi teinud. :D Ja siis seadsime sammud pooli poole. Mulle ikka niii meeldib, et siis on selline võimalus, et lihtsalt lähed. Suvel on ju nii hea. Olime seal mingi tunnike vist, ujusime ühest otsast teise ja rääkisime juttu. Taaskord oli väga mõnus kõik. Too hetk oli nii veider, kui me olime Andrea juures, ma tahtsin trepist oma asjad alla visata Andrea tuppa ja vaatasin, et tal on kohver trepi ees, et ah, okei, ma võtan asjad endaga üles kaasa. Mingi hetk läksime kõik alla ja Andrea seisab keset treppi ja vaatab seda kohvrit, küsib meilt, et miks see kohver siin on? Aga ega ilmselgelt keegi ei viitsinud minna uuesti üles ka, et küsida, kas keegi on liigutanud ta asju. Ta niigi esimene nädal kartis seal olla kuna ta ei osanud terrassi ust lukku panna, aga taaskord, milleks küsida, kui saab ka lahtise uksega olla? Ühesõnaga sõime oreoid ja vaatasime ta klassiõe mingit videot, mis oli väga wierd. Joe tuli üheksa aeg meile järgi ja tulime koju ära. Kodus hakkasime asju pakkima. Läheme homme hommikul North Carolinasse. Ookeani äärde :)) Algselt pidime tegelikult juba täna õhtul hakkama sõitma, aga otsustasime, et varajane hommik on ka päris hea plaan. Ühesõnaga siis kell 6 umbes hakkame me sõitma. Vahepeal meil oli Marrrruga päris igav ja tegime seda cup songi pitch perfectist.Jep Rika ja Diana kiitke Sillet ja Riinu, et nad nii imelised on ja selle mulle selgeks tegid :D
Okei, piisavalt on küsitu selle kohta, et me räägiks oma esimestest emotsioonidest.
Ma ei saanud algusest saati aru, et ma siia tulen ja ma pole siiani veel aru saanud, et ma siin olen. Kuigi jah, New Yorgis ringi käies oli küll tunne nagu oleks filmis, sest kõik on nii, mida muidu näeb ainult filmis. Tunne oli mega hea, sest me ju ootasime seda nii kaua. Ma mäletan nii hästi seda tunnet, kui me Times Squarel õhtul olime ja WOW kui ilus see ikka oli. Ma ei tea, aga ma tahaks loota, et ma näen seda ühe korra veel selle aja jooksul, mil me siin oleme.. Mulle pole kunagi väga suurlinnad meelidnud, aga siia tulemist ma ootasin küll megalt ja siin mulle meeldivad need siblivad inimesed ja suured majad ja palju liiklust. Vahepeal küll viskab tegelikult üle iga päev trafficus ootamine, aga pole viga. Ma oleks tahtnud näha ka toda hetke, mil Times Square on täis kollaseid taksosi, aga me olime liiga väsinud et seda ära oodata.
Siin olles oleks lihtsalt nagu kodus.Too tunne on ka hea, kui sa oskad kõndida ühest kohast teise ja sa tead juba kuhu sa kõnnid, mitte ei eksi ära :D  Eile õhtul kui Washingtonis kõndisime Marleeniga, siis mõtlesime just, et ei ole mingit tunnet, et ma olen välismaal ja ma olen Ameerikas. Tunne, nagu kodus oleks. Kõik on kuidagi nii oma ja hea. Jah, ma tahaks kohe mainida veel, et eriti meeldivad mulle need naeratavad inimesed siin!!Ühesõnaga, emotsioonid on tegelikult head. Kindlasti on asju, mis võiks paremini olla, aga kõik ei saagi perfektne olla. KÕIK ON TUUUUUS! Ma pean veel mainima, et mul on natuke kurb, et siin inimesed jaanipäeva ei tähista.

Marleen ja tema lemmik

Da Vinci üks maal

Mingid vennad tegid kõige parema ratta kunagi, ehk siis sellest rattast on saanud tänapäeva ratas alguse :D

Pidin ikka pilti tegema, sest mingi grillfest oli seal

FBI logoke

Washingtoni kõige kõrgem tipp(me otsisime seda punkti mega kaua, lõpuks Joe hakkas google mapsist abi otsima ja sammude järgi mõõtsime ja leidismegi jee)