DAY 3

Mu meelest me läksime peaaegu otse voodist krabisi püüdma. Too koolitus või miskit, mis seal oli selle püüdmise kohta oli  kahjuks täis ja me läksime iseseisvalt. Ostime selle võrgu, millega multikates liblikaid püütaks, siis mingi nööriga konksu ja kanakaela. Krabidele meeeldib kanakael :D Me nägime, kuidas mingid kaasmaallased said ühe imelise blue crabs’i. Meil nii õnneks ei läinud, nuuuuuuux. Olgem ausad, see kanakael nägi välja päris rõve, ma ka poleks tahtnud seda, kui ma krabi oleks. Kuulasime teel oma imelisse rannamajja Jatsu. Jah, Siim, ole uhke!  Me terve tee Marleeniga laulsime. Kõigil on raudselt kopad meist juba :(. Kuna siin on kogu aeg nii hot, siis ilmselgelt me olime üpris kohe ookeani ääres. Vesi oli nüüd küll täna külmem kui eile ja see on nagunii niiiii külm. Olime taaskord imelised surfarid, kes ei saanud isegi tolle laua peale istumisega hakkama. Aga sinna ju ei istutagii hhohoho. Kui cool :D Kuna Kati ei olnud paari tunni pärast ikka randa jõudnud, siis me tulime teda otsima. Tööloom nagu ta on, siis võib jäeldada, et ta tegi siin toas tööd. :D Kuna see on siiski elu võimalus olla ookeani ääres, siis me ju ikka ei saanud võimalust kasutamata jätta ja läksime kõige kelmikamal sammul tagasi randa. Praadisime ennast täiega ja ulpisime meres. Hommikul polnud üldse lained ja kui me tagasi läksime, siis midagi peale lainete väga polnudki. Mõtlesime, et oleme korra sees ja lähme välja, et uuesti soe oleks pärast, aga laineid megalt tuli, niiet me ei saanudki veest välja. Paiknesime rannas umbes kaks tundi. Ilusad randid sai ka ja mul on käe peal üks punane trip ja see on kõige veidram asi, mis olla saab üldse. Marrru on ka punane jee. Marleen on asiaadiks muutunud siin. Ta reaalselt läheb kollaseks mitte nüüd päris pruuniks :D. Juuksed on sellest soolasest veest ja liivast ja kuumast ikka nagu totaalsed rastad.
Tahtsime täna väikse lennukiga ka sõitma minna, aga need imelised töötajad seal lasid meid täiega üle. Helistasime neile ja nad pidid tagasi helistama, aga siiski, milleks helistada, kui saab ka mitte helistada?
Kuna too asi nõnda läks, siis läksime Joega hoopis pizzzzazze. Ma pean mainima, et too naine, kes meid teenindas, oli päris veider. Näris mingit rohelist nätsu nii, et kõik nägid seda ja mingi taidles seal ees. Mingid imelised valged pika säärega sokid olid tal ka jalas+lühikesed püksid. Saime oma pitsa ja kanatiivad kätte ja elu oli ilus, sest autos oli nii hea lõhn :D Mingi vabsjee eraldi koht on siin tehtud selleks, et vaadata sunset, aga mida ei näinud, oli loojang. Pilved olid ees. Mu meelest sama kiirelt kui me sinna läksime, sama kiirelt tulime ära ka. Mulle ei meeldi mõelda, et ma söön siin nii palju junk foodi aga samas ma mõtlen, et Eesti toit võrreldes siinsega on ikka korralik dieet noh.
Mul tuli imeline mõte minna ookeani äärde. See oli juba pool võitu, et mõte oli olemas. Pidin otsima, et kes muga kaasa ka tuleks. Kati, Joe ja Marleen olid ilmselgelt nõus tulema, kus nad mu ikka jätta niimodi said :)). Kõndisime trepist alla ja trepi peal oli mingi mega killer ämblik, võrreldes sellega, mis meil on. Kõndisime Marleeniga käest kinni ikka. Ohutus ennekõike :D. Randa viib üks selline puidust tee, kus on trepid ja möllud. Seal kõndisime kõik koos reas käest kinni, päris kelmikus missugune. Jõudsime randa ja Kati ütles, et okei, nüüd ma saan teile öelda, kes kõik seal teepeal olla võivad. Rakuunid ja kõik imelised loomad. Kuna rannas on krabid, siis kogu aeg oli tunne, et keegi jookseb kuskilt üle. Me kõik olime valmis selleks, et varsti keegi karjub kuskil. Rannal nägime ilutulestikku ka. Oli küll kaugel, aga siiski ilus :). Tagasitulek oli ilmselgelt samasugune ja isegi veel hullem, kuna siis me juba kõik teadsime, kes seal olla võivad. Rämee adrenaliin oli ikka. Ma isegi ütleks, et peaaegu sama, kui õudukat vaadata. :D Siin oli täna ghost tour, mõtlesime korraks, et oleks võinud minna. Aga tol hetkel kui me koju kõndisime, siis küll arutasime, et huvitav, mis me seal teinud oleks, kui me juba kardame siin olla.
Meil on siin tegelikult täiega lõbus ja mega palju saab naerda ja kõik jutud. Kati juba ütles ka, et ta hakkab meid igatsema siin, et ainult 30 päeva on veel jäänud. Täna kui ta üksinda toas istus, siis oli ka kuidagi liiga vaikne olnud, sest meid polnud. Kui tähtsad me juba siin oleme :D  Ühesõnaga, what a wonderful day!