Kohal

Hommik algas meil mõlemal umbes kell 7. Me saime alles lennujaamas kokku, umbes 11 paiku. Seal esimene küsimus oli kohe :”kuidas on?” :D Aga jah, mõlemad me siiski vastasime, et midagi erilist nüüd küll justkui ei ole. Ma olin lihtsalt natuke elevil lõpuks, kuna ma mõtlesin, et okei, ma istun tunni pärast esimest korda elus lennukisse. Mul ei ole mingit aimu, kuidas see kõik toimib. Kuidas õhkutõusmine on, kuidas maandumine on.MULLE TÄIEGA MEELDIS!! Õnneks meil läks uus lend kohe, niiet ma sain uuesti seda kõike nautida :D Ühesõnaga..Jõudsime lennujaama, Triin ja Hanna olid ka kohale vedanud ennast ja see oli nendest ülimalt armas! Tegime siis check in’i ära-seal oli nii halb teenindaja(just saying). Einestasime ka korra seal imelises Lennart Meri lennujaamas koos vanematega ja oligi aeg oma värava juurde suunduda. Meil tekkis eile probleem, et kas me saame mõlemale lennule check in’i Tallinnas ikka ära teha, kuna finnairis oli mingi tõrge tekkinud ja öeldi, et võib juhtuda, et me peame tolle uuesti tegema Soomes ja meil oli aega ainult  50minutit. Jumal tänatud, et saime, kuna meie esimene lend hilines imeliselt peaaegu 30 minutit. Meil kummalgi polnud õrna aimugi, milline Soome lennujaam on, kui suur ega midagi. Hakkame siis värava poole kõndima ja järsku kuuleme, et viimane kutse pardale.Täitsa lõpp mis jooksmine lahti läks. See värav oli ikka pääääris kaugel. Aga õnneks me jooksime selle maratoni ära alla 15 minuti ja kõik oli vägagi hästi. Siin lennukis olid niiiiiii armsad stjuardessid kõik. Üks onu neist käib meiega täiega tihti rääkimas ja kui me pardale tulime, siis ta ka naeratas hästi sõbralikult ja selline armas :D Peaks ikka mainima, et see lennuk mulle küll nüüd meeldib, isegi rohelise padja ja teki said kõik endale, lisaks kõrvaklappidele siis. Need 8 tundi niimodi mõeldes ei tundu üldse nii pikad kui need siin istudes on. Lihtsalt magad, sööd, vaatad filme.Kui neid touche ei oleks siin, siis oleks sii topelt igav, sest isegi praegu on igav.Mingeid häid asju nüüd ka väga pole, ma päris Harry Potterit ei soovi vaadata. Suhteliselt lennu alguses saime me süüa ka. Valida oli kas pasta või kana. Me mõlemad võtsime pasta. Mainiks, et isegi päris hea oli.Aaa, ananassi sai ka! Aaah, mingi naine mu ees laseb kogu aeg oma istet natuke alla poole ja mu arvuti jääb tuimalt sinna vahele nii. Lennukis jagati meile mingid asjad, ma pole päris kindle, kuidas nende kohta eesti keeles öelda saaks, aga igatahes Customs Declaration, me täiega paljudele asjadele ei osanud vastata, sest me ei saanud pooltest asjadest aru, iga kord kui mingi stjuardess möödub meist, siis me küsime..Praegu oleks ka vaja, aga keegi ei taha tulla enam vist. Tegime seda lõpuks kolm korda, sest me ilmselgelt ei suutnud teha nii nagu peab ju.Aa, ja need õhuaugud ka mulle meeldisid ikka feel like in a amusement.(Ma kirjutasin selle lennukis)

Nüüüd me siis oleme edukalt kohal. Lennujaamas läks kõik hästi. Mingi immigratsioonionu Taylor oli väga tore, aga ma kahjuks väga ei kuulnud, mida ta muga rääkis, sest mul olid kõrvad lukus. Malreeni kohver jõudis ka ikka ilusti kohale. Aga appppi kui suur see lennujaam siin on ja kui pikad järjekorrad seal igal pool olid. Mainiks ka selle ära, et need moslemid on ikka  päris õudsed mu jaoks. Nad mingi seisid kambakesi kuskil nurgas ja olid nii imeliselt üleni kaetud. Kati leidsime ka lennujaamas üles ja asjad saime auto peale. Hetkel oleme Kati sõbranna juures. Ma ütleks ka kus, aga see nimi mul küll meelde ei jäänud. Mingi saareke New Yorgi kõrval. Nad ei taha, et me magama veel läheks, sest muidu me ei harju ajavahega ära. Tellisime enne väiksed hiinakad ja tegime kerge õhtusöögi. Kõik on üli lahe!!

Õnnelikud lapsed enne reisi

Ja õnnelik Marleen lennukis

Hello USA! 

Selline nummine koerake on meil ka siin

Jah vihma sajab jaa 

Need on siis see padi ja tekk, mille üle ma eriti õnnelik olin